Eks sest Magnusest ole nii siin kui seal kirjutatud ja räägitud pikalt laialt. Aga näe, ikka ma pean ka. Sama saaniga.
Ma käisin Magnust vaatamas.
Ei ole mitte hea film. Hulganisti kulumiseni käiatuid võtteid, tüdimuseni depressiivsust rõhutav taustamuusika, halvad dialoogid ja liig pealiskaudselt, üheülbaliselt joonistatud kõrvalosad. Püüdlikult fragmentaarne. Eks selle kõik võiks ju lugeda esimese vasika vigadeks ja hädadeks. Oli ehk Kõusaare pea sees suurem film, kui too, mida näidati. Ikka juhtub. Ainumas mõjuv koht selles filmis, räige ja keevitav, oli lõpp. Dokumentaalne isa monoloog arusaamisest, mõistmisest. Minu jaoks rämedam kui kogu film ja meelde ta jäi.
Poleks olnud just teda, nii isiklikult seotut, nii siiralt seletamas naaritsatest, kes välja ei sure, poleks ses filmis, peale püüdluste, midagi olnud. Ei ka kohut ega keelamist. Aga ei tee ju teravvalusate teemade teravalt puudutamine veel valusat kunsti. Ja kui teha filmi emotsionaalsest külmuset, empaatia puudumisest samasuguse empaatiapuudulikusega, tühistab see ka kogu filmi mõtte. Kunstilist taset pole ollagi ja ei saa ka positiivse karma lahtrikesse linnukest kirja.
Keelamise koha pealt ei oska minagi ühest seisukohta võtta. Kohtunike nahas küll olla poleks tahtnud. Halb, et selle keelamise valguses nüüd paljus räägitakse tsensuurist ja kunstiku loome ahistamisest, aga mitte hoolimatusest, mis ju tegelik keelamise ajend. Ja no kuidas saaksi rääkida, enamus ju näinud pole. Ega nad ka suurt kaotanud pole. Mu meelest.