Fotojaht. Valgus

Lohelennupäev



ja kommikarbipilt, bitter ja rumm, ma arvan

Udusuvi Tartus

Fotojaht. Puud ja põõsad

Jõulud



Kah ju puu


PS Panen järgneva sissekande ka fotojahi märgi alla.

Uzbek

Sher'ali Jo'raev



ja tema poeg
vist on isa sünnipäev.



ja kontsert Iisraelis

At sporta net spassenija!

Lood pühendatud Eesti Vabariigile ja Pekingi Olümpiale. Samas soovin ka tervitada Niket ja Adidast.

Sevodnja nekuda at sporta ne uidjoš.



Mõ hatim vsem rekordam dat našõ zvonkie imena.



Vse utšjasniki olimpiadõ i žurnalistõ otšen otžõvtševõje. I otšen eto vsjo tak krasiva.

Hääd tädid

Yma Sumac
omaaegne popstaar Peruust, häält 5 oktavi jagu. Olla ka Estonias esinenud, vist kuuekümnendatel.





Denise Corales,
suurepärasest Tšiili psühhedeelikute bändist Aguaturbia. Täiesti metsik naine, aga plaate ainult kaks välja andnud on nad.




Nico





Elkie Brooks






Diamanda Galas
ei saa ilma, ei saa.





Edita Gruberova ja Vesselina Kasarova
slaavi bitšid, nagu Jaan ütles. Väga ilus kuulata.
Kahju, duetist ma ühtegi normaalset videot ei leidnudki.





Carmen Maki & OZ
kah üks üsna sassis mumm Jaapanist, aastatest 70, lood ainult tiba venivad.

Train de vie

Tamili kauboid. Kadhalan.




Ja veel üks võrratu muusikaline number samast filmist. Ameerika ja euromaade paaritustantsud ei küündi mitte ligilähedalegi.

Efim Abramovich Gamburg

Minu jaoks üllatus Efim Abramovich Gamburgi loomingust, seda filmi ma omaaegsest kesktelevisioonist küll ei mäleta.

Birthdayday Boy, Sejong Park

Nii anime ja filmikauge inimesena, nagu ma olen, jääb mul üle ainult tänulik olla juutuubi avarustele. Kust mujalt ma selliseid filme. Mitte, et see juutuubi pisiekraan nüüd parim viis vaatamiseks oleks.

Elu õitele.

Olgu ka su sittumine saadetud rõõmsast laulust. Ja kui sul ka oli sünnihetkel kaasa antud tibake tervet mõistus ja aru, ära muretse. Viiendaks eluaastaks saab su pea täidetud rõõmsast värvilisest mudrust. Ela õnnelikult.

Eks sest Magnusest ole nii siin kui seal kirjutatud ja räägitud pikalt laialt. Aga näe, ikka ma pean ka. Sama saaniga.
Ma käisin Magnust vaatamas.
Ei ole mitte hea film. Hulganisti kulumiseni käiatuid võtteid, tüdimuseni depressiivsust rõhutav taustamuusika, halvad dialoogid ja liig pealiskaudselt, üheülbaliselt joonistatud kõrvalosad. Püüdlikult fragmentaarne. Eks selle kõik võiks ju lugeda esimese vasika vigadeks ja hädadeks. Oli ehk Kõusaare pea sees suurem film, kui too, mida näidati. Ikka juhtub. Ainumas mõjuv koht selles filmis, räige ja keevitav, oli lõpp. Dokumentaalne isa monoloog arusaamisest, mõistmisest. Minu jaoks rämedam kui kogu film ja meelde ta jäi.
Poleks olnud just teda, nii isiklikult seotut, nii siiralt seletamas naaritsatest, kes välja ei sure, poleks ses filmis, peale püüdluste, midagi olnud. Ei ka kohut ega keelamist. Aga ei tee ju teravvalusate teemade teravalt puudutamine veel valusat kunsti. Ja kui teha filmi emotsionaalsest külmuset, empaatia puudumisest samasuguse empaatiapuudulikusega, tühistab see ka kogu filmi mõtte. Kunstilist taset pole ollagi ja ei saa ka positiivse karma lahtrikesse linnukest kirja.
Keelamise koha pealt ei oska minagi ühest seisukohta võtta. Kohtunike nahas küll olla poleks tahtnud. Halb, et selle keelamise valguses nüüd paljus räägitakse tsensuurist ja kunstiku loome ahistamisest, aga mitte hoolimatusest, mis ju tegelik keelamise ajend. Ja no kuidas saaksi rääkida, enamus ju näinud pole. Ega nad ka suurt kaotanud pole. Mu meelest.

Minu esimene post. Ja sealt edasi,
Mõ pojedem, mõ pomtšimsja!